Having a blast

So, it's getting kind of late and I thought I'd get to bed a bit earlier for a change but, just when I was about to turn in, I hit THE jackpot. Keyword: physics. So there's no way I'm going to sleep any time soon :)

I "discovered" a large patch of physics courses' notes that are really comprehensive and (for me) a lot easier to understand than those summaries our teacher gives us. Go figure really. Guess I'm just into different methods.

Atomenergie - was, wie und wo?

Zuerst kommen wir zur Definition. Was ist Atomenergie, wie und wo wird sie benutzt? Atomenergie bedeutet die großtechnische Erzeugung von Sekundärenergie, wie Elektrischem Strom, aus Kernreaktionen, die auf drei Typen, Kernspaltung, Kernfusion und radioaktiver Zerfall, aufgeteilt sind. Da eine stabile Kerfusionsmethode noch in der Entwicklung steht und der radioaktiver Zerfall hohe Risiken enthält, ist die Kernspaltung der meistangelegte und auch sicherste Reaktionstyp und fast alle (434 aus 436) großtechinsche Reaktoren sind thermisch. Als Kraftstoffe werden am häufigsten Uranium-235 (gemischt mit Uranium-238, das Natururan) und Plutonium-239 benutzt, das Letztere ist auch der Hauptwerkstoff in Atomwaffen. Die radioaktiven Nebenprodukte der Kernspaltung wie Neptunium und Americium akkumulieren sich in den Reaktoren an und müssen regulär entsorgt werden. Kernreaktoren finden verbreitete Anwendung nicht nur in ziviles Energieproduktion sondern auch im Militärischen Bereich.

Da es schon fast 1 Uhr ist...

Im Fall einer technischen Störung können die Folgen drastisch sein. Die Kernspaltungsprozesse die in den Reaktoren stattfinden, setzen große Energiemaßen frei und lösen damit sehr viel Wärme aus. Deshalb stützen die Reaktoren von Atomkraftwerken sich auf das Kühlsystem und, falls das Kühlsystem des Reaktors versagt, ist der Reaktor zu jeder Veränderung innerhalb des Systems hochempfindlich. Falls die automatische Schnellabschaltung nicht funktioniert, triggert das Versagen des Kühlsystems die Überhitzung des Reaktors und könnte eine unkontrollierte Kernschmeltze und Explosion zur Folge haben, was zu einer weiträumigen radioaktiven Kontaminierung führen könnte.
usw. geht es (mit mein oberflächliches Analysieren von die positiven und negativen Seiten der Atomenergie).

Having to (over)simplify explanations while I'd rather go into details makes me feel moronic :S It's almost like.. "Look, it's a nuclear reactor. It overheats. Boom." No further information needed.

Chancen und Risiken der Atomenergie

+ die einfache Abfallregelung
+ die fast fehlende Emission der Treibhausgase
+ die Effizienz
+ die Betriebs- & Ausfallsicherheit
+ die permanente Forschungs- & Entwicklungstätigkeit

– der radioaktive Abfall
– die Gefahr möglicher Betriebsstörungen
– der Verbrauch von nicht erneuerbaren Ressourcen
– die Produktion von Atomwaffen & die Möglichkeit von Terroranschlägen
– die Kosten

So ist es.

Getting into MSO2007

I upgraded my Office to 2007 already in spring, mostly because the old version that I had was lagging and had some bugs in it. During the summer months I didn't really get the chance to try it out, for I didn't spend much time at home but, since September marked the beginning of my last year in high-school and large quantities of new assignments like presentations, essays and papers, I've spent the last few months experimenting with the new appearance, functions and templates. So I'm going to list a few reasons for why I really like the new Office :) Just for the fun of it!

1. The new easy-to-use interface: everything is grouped and it started saving a lot of time once I had grown accustomed to it.

Word and Powerpoint look really good and is totally user-friendly. It didn't take me more than some 20 minutes to get the whole hang of the functions I use.

2. Template/design previews: sometimes I like it shiny, sometimes plain but sometimes I have yet to figure it out. The built-in package includes numerous templates and the preview option allows you to check out various styles without having to make any changes to your document.

3. Chart & table tools: not only is the design of charts & tables and the arranging of data made a lot easier - it also spares tons of time. The preview function only adds to the comfort.

I did it!

So, finally it's done. I wrote the aptitude test to Oxford Physics. I actually didn't think it to be as easy as it was. Yes, I expected something worse :D In any case I think I did just fine and passed the 50% landmark. Now I just have to sit and wait for the next 4 weeks or something like that until they start sending out the interview invitations. The long wait is really frustrating but not nearly as frustrating as the fact that I'm unable to attend next year. Bleh. Well, at least I'll know whether to consider myself Oxford-material or not :)

To any of you who have yet to find out - I decided to put it on hold because I really need to consider a few things and I can't just jump into something of that big importance as a contract with some research facility/company that's going to bind me to them for several years. So I'm going to take International Relations in Tallinn University of Technology. I know, Marit is going to be a Bachelor of International Relations sounds kind of weird to me as well.. But it's probably the only thing that accounts as a tolerable choice for me in Estonia. I'd never-ever study a science here, it'd just be a waste.

I know I'm being rather brief here but I'll get to detailed explanations some time soon. I've got a few things to take care of first, though. So I'd expect an update in a few weeks time or so.

Remembering all that has been

Introducing you the superb Kieran Hebden, best known for his electronic solo project Four Tet :) Thanks for the coolest moments in London :)

I've listened to electronic music for ages already and I've seen a lot of it but Four Tet is something really special. Kudos to Kieran for creating such amazing pieces!

Craig Ferguson...

...on workspace jealousy and the juicy role of Fisherman no. 1

Siiralt

Sa olid oma erilisuses ütlemata ebamuljetavaldav. Passiivne ja küüniline. Igav. Sa kergitasid oma vasakut kulmu ja mina enda paremat, vastastikused üleolevalt ükskõiksed muiged ja kergelt lõbustatud pilgud meie vahel hõljumas. Sind häiris, et ma sind ignoreerisin, kuid sa ei näidanud seda välja ning ignoreerisid mind vastu, mis omakorda mind häiris, kuid mida ma pingutusteta varjasin. Ma muigasin sind vaadates, sest mul oli sinust ükskõik ja sina muigasid, sest sul oli minust samuti ükskõik. Kuid me mõlemad olime intrigeeritud.
Me kohtusime ühel õhtul ning vahetasime jahedaid, näiliselt sõbralikke viisakusi. Sa küsisid ja mina vastasin ja sa kuulasid ja mina vaatasin sulle otsa ja me mõlemad mõistatasime teineteise mõtteid. Kui sa tol ööl minu maja ees seisatasid, jäid sa sinna pikemaks ja vaatasid mind uudishimulikult. Ning ma pean tunnistama, et ka mina olin uudishimulik. Ja me kohtusime uuesti ja uuesti, lugematuid kordi. Ma näitasin sulle elu ja naersin ja sa rääkisid mulle asjust, mis mind naerma ei ajanud ja ma usaldasin end sulle, kuni momendini, mil sa sellest kõigest kaugemale soovisid liikuda. Sa olid rahutu. Aga sa uskusid mind.
Suvi seisab nüüdseks meie vahel, aga sellest pole lugu. Ma armastan sind, ei rohkem ega vähem kui kedagi teist, kuivalt ja küüniliselt. Ma olen küpsenud, taas täiskasvanumaks saanud. Mul pole midagi selle vastu, kui see sinul kauem võtab ja kui me samasse punkti välja ei jõua. Ainuüksi mõte selle eeldamisest ajab mind naerma. Sina ja mina ei võrdu meiega. Mina olen mina ning sina ei tea, kes ma olen. Ja sina oled liialt kitsas, et sinusse tüdimatult süüvida. Ma soovin, et sa oleksid sama õnnelik kui mina, kallis. Kallis on sõna, mida ma sulle kunagi vastu ei öelnud. Ma armastan sind. Aga sa pole ainus, keda ma armastan.

Miski, mille lõpetada soovin

Sügis tungis üle tühermaa, sosistas läbi hüljatud hoonete ammu purunenud aknaklaaside, sahises üksikute kõrgustesse küündivate puude ladvus. Iga ööga muutusid tähed aina selgemaks ja kirkamaks. Vahest, rahuperioodidel, kui vaikus mu kõrvadele liialt haiget tegema hakkas ning mu veri tegevusetusest aegamööda soontes tarretuvat tundus, leidsin ma nende vaatamisest lohutust. Nad olid vanemad – palju vanemad – kui mina, võib-olla neid polnudki enam selleks hetkeks, kui nende valgus minuni jõudis, olemas. Võib-olla.

Me ei vaadanud neid kunagi koos, muuseas. Kevadel haihtusid nad nii märkamatult, et alles suvel öisesse taevasse vaadates mõistsin, et nad on läinud. Ja selleks ajaks, kui sügis lähenema hakkas ning tähed endaga tagasi tõi, olid meie hüvastijätud ja tervitused muutunud raugeks ja külmaks. Tähistaevas ei ole loodud selleks, et kaks rauget ja külma eksinut koos selle all istudes teineteisest mööda räägiksid. Ja kui üks neist polegi eksinud, vaid teab täpselt, kuhu ta minna tahab, on teine seda siiski, kui nad koos on. Ja võib-olla, et üks neist on raugem ja külmem ja teine eksinum, kuid koos tähti vaadata on neil sellegipoolest kohatu.

Ma seisin keset tühjust ja hüljatust ning hingasin tuulde sinu nime, teades, et see eales sinuni ei jõua. Need hetked tõid kummalist kergendust, kuigi ma juba ammu meist mõtlemast lakanud olin. Kuid see ei takistanud mind mõtlemast sinust. Ma vaatasin loojuva päikese punakat valgust, puude pikki varje ning lehti, mis peagi kolletuma pidid ja tõmbasin kopsudesse vabadust. Vabadust ning ohtu. Õhk, mida me Linnas hingasime, oli koostiselt täiesti tavaline: 78,084% lämmastikku, 20,946% hapnikku, 0,934% argooni, 0,038% süsihappegaasi ning vaevumärgatavates kogustes muid gaase. Ainult, et muude gaaside alla kuulusid lisaks neoonile, heeliumile, metaanile ja vesinikule ka erinevad keeruka ehitusega närvisüsteemi mõjutavad gaasid. Loomulikult ei teadnud keegi peale ülikute õhus (ja vees ja toidus) olevatest lisanditest midagi ning kui keegi aimaski, viis nende lisandite organismi sattumine kahtluste ning iseseisva agressiivsuse tekke tõenäosuse miinimumini. Lisatavaid neurogaase valiti, erinevalt paari aastakümne tagustest aegadest, suurima hoole ning ettevaatlikkusega, lähtudes vajadustest. Iseenesestmõistetavalt tegelesid sellega ülikud, kes nendest tänu hingamisfiltritele mõjutatud polnud. Keegi polnud meid välja valinud, me polnud end kuidagi tõestama pidanud, vaid me sündisime ülikuteks. Vereliin oli see, mis kandis privileegid meie isadelt meile ning meilt meie lastele. Asi polnudki selles, et me oleks nii võrreldamatult paremad olnud, kui mitte-ülikud. Me muutsime nemad lihtsalt endi utilitaristlikke ideid rakendades halvemaks.

Täitsa sinu tarbeks

- Iga öö kui tuled on kustus
  ja padi on rohkem mu pea sees kui all,
  näen ma und imedemaast,
  kus kõik mu unelmad täituvad.
  Meie imedemaast sinu ja minuga
  üksiku pilve peal, mitte nii üksinda.

A possibility

  

Tähtis päev

Professor Cedrik von Westvillup sügas hajameelselt lõuga ning kibrutas kulme, kui üksik kärbes ta otsaesisele ebamugavalt lähedale tiirles. Ta oli saabunud pool tundi varem, et oma põhjalikult läbimõeldud kõnet peas korrata ning veel kiirelt einestada. Ettekandja oli talle väitnud, et neil midagi peale kartuli maitset imiteerivate lisanditega roogade polevat ning mees oli sunnitud leppima klaasitäie piimaga. Ta turtsatas endamisi. Oli see ametimees ikka koha valinud! Justnagu tema nöökimiseks. Cedrik ohkas ning kummutas piimaklaasi tilgatumaks, nihutas end rahutuks tegevalt mugavas toolis veidi paremale ning kõigutas üle põlve visatud vasemat jalga. Järsku kuulis ta enda kõrval köhatust ning mahlakas bariton sõnas: „Professor von Westvillup, ma oletan?”

Cedrik lõi pilgu üles ning kibrutas taas kulme. Ta ees seisis 40-ndates aastates peene triibuga ülikonda riietatud kiilaspäine härrasmees, vasakus käes noobel jalutuskepp ning parem tervituseks ette sirutatud. Cedrik köhatas omakorda ning tõusis püsti, et viisakusele vastata. Tema ehmatuseks raputas mees – arvatavasti põllumajandusnõunik – joviaalselt tema kätt ning kummardas siis põgusalt, ent hoogsalt. Enne kui ta vastata jõudis, jätkas mees: „Kui te oleksite nii lahked ja järgneksite minule, palun.” Ta surus vaatemängu uudishimuga jälginud lähenevale keskealisele ettekandjale pihku mingi paberitüki, mida vaadates viimane silmad ümmarguseks ajas ning kenasti kniksu tegi. Cedrik jõudis vaevu nõusoleku märgiks noogutada, kui mees tal kindlalt käsivarrest haaras ning ta kärmelt kohvikust välja suunas. „Ekstsentrik,” mõlgutas Cedrik omaette.

Atsihh

- Mul tekib tahtmine
  sind tõmmata
  mustadest vuntsidest
  ja sinu paks kass
  vaatab mulle
  otse silma, ootab
  aga ma ei anna talle kala.
  Nööbisilmad. Oh, need ilmad!

Analyse this

- Name me 5 of the most overrated things in the world.

- Should I begin from top or bottom?

- It's not necessary to organise them.

- Nudity. Democracy. Global warming. Picasso. Tanning.

 

I like

- waking up early

- taking long showers

- listening to the falling rain

- talking and listening to people

- writing absurd stories

- eating porridge (or something else that's heated) for breakfast

- jogging for hours

- drawing that which figures

- thinking of people

- giving people massages

- solving maths problems

- being spontaneous

- helping people clean up

- helping people deal with a hang-over

- sleeping while standing while taking a bus to the other end of the town

- wearing a watch with a metal band

- composing on the piano

- listening to music that appeals to me

- dancing while doing the groceries (only in the supermarkets)

- swimming in cold water

- the smell of chlorine

- taking care of myself

- being cared for

- keeping a close distance with people (the nearer the better)

- using gestures while talking

- shaking hands

- smelling spring flowers

- reviewing scientific articles

- dancing to either classical or heavy industrial music

- giving people random presents spontaneously

- discussing foreign affairs

- eating out

- jumping up and down in water splashes

- indulging in dried mangoes

- offering medical assistance (when called for)

- observing and profiling people

- managing events and projects

- guiding and leading people

- explaining and rationalizing difficulties

- working out solutions

- cooking for friends

- brushing my teeth three times a day

- smiling to people

- seeing people smile

- having dreams and goals

- achievements

- hearing about people doing well

- feeling soft wind touch my skin

- leaning closer to people while talking

- the absence of intimidation

- being close to people

- being in love with the world

- wearing white and pink and red and green and pretty much any other colour as well

- wearing either comfortable or formal clothes

- having soft skin

- eating lamb and beef and veil and ostrich

- standing out

- laughing at my own jokes

- taking long walks

- associating with intelligent (eq included) people

- watching films that give me something to ponder

- industrial architecture

- enjoying life

Kalifornia

Introducing you the wonderful Danish rock band Kashmir! Kudos to Sven who reminded me of their existence :) Let's build another card house sometime soon.

I just really love this one

Боевая Гвардия тяжелыми шагами
Идет, сметая крепости, с огнем в очах,
Сверкая боевыми орденами,
Как капли свежей крови сверкают на мечах

A Wolf at the Door

Introducing the amazing Gaston Viñas!

Tänusõnad Tarmole

Tark taat tossutas tasahilju tobi, tõmbas taskust teisegi. Taibates taamalt tasast tatsumist, tõusis ta tõtlikult toolilt. Tuli Tarmo, tööpelgurist tossike, T-särk takuseid tuustakaid täis, tohust torbikus tikritest toormoos. Taat tervitas Tarmot toredate tantsusammudega, tõstis töökaabutki. Tossike tikkus taadi tengelpunga taskusse tirima. Taadil tarkus teada - tõstis tökatise toobri Tarmo tunnistada. Too tegi totra triki: tõttas tarmukalt tulist teivast taresse torkama, takerdus takjatesse, tõmbles tummalt tolmusel teel. Taat tuli, tutistas. Tarmo tudises, tuiskas tihkudes taamale tihnikusse. Taat taples tungiga tobu tubliks tuuseldamiseks tagasi toimetada, tabas taamalt Timofei, tuntud tšekisti, tuttavlikku taarumist, tärpentiinihõngu. Too tervitas taati tagasihoidlikult, tõmbas taskust termose, tilgutas taadi taburetile Taluviina. Taat tunnistas toimingut tõrksalt, tahtis tšekisti tubli touga tabada, too tuikus tahapoole. Taat tatistas tigedalt teele, tõstis tabureti turjale, tõttas tarre.

Craig Ferguson...

...on daytime dramas and Daniel McVicar




...on James Bond auditions

1,800 pages, one walk and 24 hours later

I studied him with interest, different thoughts rushing through my head before I could actually grasp or perceive them. He was just kneeling on the cold damp street, looking past me. Something flinched inside me. I eyed him, acknowledged his hunched figure wrapped in a darkened beige coat, his smudged face, the mug he was holding in his extended hand - and I felt hypocritical and vain. The ice crystals in his grey beard were glistening even in the dim light the street lamps managed to shed. I was helpless, excruciated by the emptiness gaping inside. I felt despair, for he didn't bother to shoot a glance at me. There was only one thing I wanted to do."Why?" I noticed the pain lingering in my voice persistently. It was a lot for me to handle. He looked up at me, gazed at me apathetically, vaguely. His blank yet so vivid expression bit right through the shell, sucked in through the tiny pores like some alkaline substance, undisturbed by my always active self-defence mechanism. My eyes prickled and I was forced to blink them. And I knew I couldn't trust him, no matter what he would tell me. I winced away from him, pained, blinded, and rushed through the dusk. I didn't know what to think of myself, I couldn't be certain of what I really thought and felt. And the prospering doubts drove me deeper into madness, fear, suffering.

Craig Ferguson...

...on mysteries of the 80s and Kickin It Old Skool. Got to love him.

Vastu õhtut

- My sleeping patterns.
  Fatman took the fall.
  He sent me flying yesterday but
  Today he said I've got no symmetry
  I stole his watch
  And broke it.

So, why is it again that Pi is one of my all time favourite films? Well, for starters the director Darren Aronofsky is a genius. And the plot is fascinating, not only because I'm obsessed with maths and numbers in general but for the ending's ambiguity and the obsessive and paranoid leading character whom I somehow can relate to. I love the fuzzy black-and-white, the ambivalence and the fact that it was low budget and yet one of the very best films I've ever seen. In your face, big-time-enormous-budget-mediocre-result Hollywood producers! ;) The idea was thrilling and compelling and the outcome top notch. So kudos to Darren :) And to all the staff of course. The cast was well chosen and perfect. I also absolutely love the soundtrack, right on Clint!

A bit more about Darren and his films. Most of us have probably at least heard of the famous Requiem for a Dream if not seen it. It's a masterpiece, no doubt in that; a bit depressive and sombre though, so certainly not a film for everyone. There's just this immense sensation of hopelessness it gives off... The same goes for The Fountain, although less dreary. The Wrestler, Darren's newest proves drama to be his best genre. To be honest, I couldn't possibly imagine him creating a comedy of some sort. He found his niche long ago and he's definitely working it.

Asustatud saar...

...ehk Обитаемый остров

 
Sa kas armastad Strugatskite loomingut, ei mõista seda või elad mitte-nii-õndsas teadmatuses selle olemasolust. Fjodor Bondartšuk, varasemalt tuntud eelkõige ülihea filmi 9. rood ehk 9 POTA režissöörina, kahtlemata armastab, vastasel juhul poleks ta enda õlule võtnud pretensioonikat ülesannet Strugatskite samanimelist romaani kaadrisse jäädvustada. 

Hästi, näitlejate tegelaskujud jäid kahetsusväärselt keskpärasteks. Olgu, visuaalsed efektid polnud nn Hollywoodi tasemel. OK, tegevustikus puudus oodatud intensiivsus.
110 minutit seab teatavad piirangud. Näitlejad ja režissöör on tasemel. Mis siis juhtus?

Ma ei ütleks, et tegevusliin aeglane ja veniv olnuks, otse vastupidi. Oletan, et tegelaskujude sügavus sai kannatada just tegevuse edastamise nimel. Võimalik, et teist filmi vaadanuna on mulje terviklikum. Mida aga ütlema pean, on see, et visuaalselt pakkus see film mulle tõelist naudingut. IMDBs ja Postimehes ja muudes erudiitide kogukondades võivad ju haritud ja vähemharitud, toredad ja veel toredamad kriitikud kommenteerida, kui kohutavad visuaalsed efektid ikkagi olid ja kuidas 40 mln dollarit sellise filmi eest puhas priiskamine oli - oleks võinud ka kümme korda väiksema summaga hakkama saada. Mina seisan endiselt oma arvamuse juures: visuaalselt oli film hämmastavalt terviklik, kaameratöö (nurgad) üle nurisesin vaid paaris kohas ja mis puutus efektidesse, siis mina jäin rahule.

Kriitikute jaoks tekib aga küsimus, mis eesmärgiga film lõpuks tehti? Kui loodeti luua nn blockbuster, siis võinuks ju kogu raha efektide ja actioni alla panna; kui eesmärk oli aga Strugatskite Sarakši edastamine, oleks võinud dialoogidele palju enam rõhku pöörata ja visuaalset vähemaks jätta. Tundub, et režissöör tahtis filmiga saavutada mitmekülgset edu ning nii juhtuski, et paljude arvates pole ei liha ega kala. Isikliku lõpphinnangu annaksin siiski teise osa vaatamise järgselt, kuna ennustamist ei harrasta. Asi, mis väärib eraldi mainimist: massistseenid olid väga mõjusad ning võimsad ja jäin nendega ülimalt rahule. Give it a shot.

Küllalt filmist, raamat on veel parem. V-b mingi hetk annan põgusa ülevaate Strugatskitest, aga selleks pean eraldi aega võtma. Igatahes, soovitan soojalt erinevate teostega tutvuda. Tõlgitud nii eesti kui inglise keelde ja kättesaadavad vastavalt raamatukogust või internetist.

Austria was great!

Introducing you the wonderful Lilja Bloom, Marcus' muse, featured on his track "Shine" from Seven and Storm.

Kudos for the amazing weeks goes to Marcus. The mountains were superb and we loved it! Hope to see you again soon and waiting for new releases.

Vastu hommikut

- Tarkusehammas
  tegi klõks
  ja Priidu käest
  käis läbi nõks
  NÜÜD olen nutikam!
  Oh, võluv mees, mind jumaldad!
  Ja mina küütlen,
  vot kus lugu!

- Üksainus puusanõks -
  sa lähed pöördesse.
  Ma sulle silma teen ning
  väitsa vööle riputan, sest
  kus sa ikka ilma pussita
  lähed linnapadrikus?

- Minu meta.
  Metamaailm.
  Metamõtted.
  Kõik keerleb, nii valge!
  Sa lõhnad meeldivalt,
  luba, veel kord nuusutan!
  Oh meta.
  Mind ennast asendad.
  Merci!
  Läheks hetkeks rongi alla?
  Oh kuis teravmeelne härra!

Teema päevakorralisuse põhjendus

Lähiajaloo aktuaalsus seisneb üldistatult selles, et möödunud sajandi sündmused meie ühiskonda endiselt mõjutavad. Endistes idabloki riikides kajastub nii majanduses, poliitikas kui muudes sfäärides teravalt nn. Nõukogude mentaliteedi jäänuk – kinnisus. Paljud rahvast otseselt puudutavad otsused võetakse vastu suletud uste taga, misläbi võim demokraatiale mitteomasel moel kitsa grupi kätesse on koondunud. Sakslased tunnevad jätkuvalt südametunnistuspiinu natsionaalsotsialistliku ideoloogia lipu all korda saadetud tegude tõttu, ameeriklastes on sügavalt juurdunud kommunismivastasus – ilma tegeliku arusaamata, mida see endast kujutab. Me oleme see, mida me peegeldame, st. ühiskond mõjutab meid, kuid ka meie saame ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi kujundada. Mündil on kaks poolt, ajalool aga lõputult tahke, mille võtmes erinevaid sündmusi vaadelda. Seeläbi on aktuaalsus võrdlemisi subjektiivne omadus ning kui uurimistöö ei toetu populistlikele või lihtsalt üldise heakskiidu pälvinud arusaamadele, saab selle otstarbekuse paratamatult küsimärgi alla seada. Iga valitsus vaatleb ajalugu just selle nurga alt, mis parasjagu kasulikumaks osutub. Eesti liigpoliitiline – eriti arvestades riigi suurust – meediamaastik aitab vaid kaasa ajaloosündmuste ebaobjektiivsele käsitlemisele ning võimaldab sõnavabaduse kontseptsiooni uues valguses vaadelda: vabadus eneseväljenduseks, kus meediamonopolid – kui suurkontsernidest siinkohal üldse rääkida saab – tsenseerivad ja publitseerivad küllaltki üksmeelselt ja poliitilises võtmes ebapopulaarsed sõnavõtud laiema publikuni ei jõua.

Nüüd kipun ma suusatama. Piisab.