Sügis tungis üle tühermaa, sosistas läbi hüljatud hoonete ammu purunenud aknaklaaside, sahises üksikute kõrgustesse küündivate puude ladvus. Iga ööga muutusid tähed aina selgemaks ja kirkamaks. Vahest, rahuperioodidel, kui vaikus mu kõrvadele liialt haiget tegema hakkas ning mu veri tegevusetusest aegamööda soontes tarretuvat tundus, leidsin ma nende vaatamisest lohutust. Nad olid vanemad – palju vanemad – kui mina, võib-olla neid polnudki enam selleks hetkeks, kui nende valgus minuni jõudis, olemas. Võib-olla.
Me ei vaadanud neid kunagi koos, muuseas. Kevadel haihtusid nad nii märkamatult, et alles suvel öisesse taevasse vaadates mõistsin, et nad on läinud. Ja selleks ajaks, kui sügis lähenema hakkas ning tähed endaga tagasi tõi, olid meie hüvastijätud ja tervitused muutunud raugeks ja külmaks. Tähistaevas ei ole loodud selleks, et kaks rauget ja külma eksinut koos selle all istudes teineteisest mööda räägiksid. Ja kui üks neist polegi eksinud, vaid teab täpselt, kuhu ta minna tahab, on teine seda siiski, kui nad koos on. Ja võib-olla, et üks neist on raugem ja külmem ja teine eksinum, kuid koos tähti vaadata on neil sellegipoolest kohatu.
Ma seisin keset tühjust ja hüljatust ning hingasin tuulde sinu nime, teades, et see eales sinuni ei jõua. Need hetked tõid kummalist kergendust, kuigi ma juba ammu meist mõtlemast lakanud olin. Kuid see ei takistanud mind mõtlemast sinust. Ma vaatasin loojuva päikese punakat valgust, puude pikki varje ning lehti, mis peagi kolletuma pidid ja tõmbasin kopsudesse vabadust. Vabadust ning ohtu. Õhk, mida me Linnas hingasime, oli koostiselt täiesti tavaline: 78,084% lämmastikku, 20,946% hapnikku, 0,934% argooni, 0,038% süsihappegaasi ning vaevumärgatavates kogustes muid gaase. Ainult, et muude gaaside alla kuulusid lisaks neoonile, heeliumile, metaanile ja vesinikule ka erinevad keeruka ehitusega närvisüsteemi mõjutavad gaasid. Loomulikult ei teadnud keegi peale ülikute õhus (ja vees ja toidus) olevatest lisanditest midagi ning kui keegi aimaski, viis nende lisandite organismi sattumine kahtluste ning iseseisva agressiivsuse tekke tõenäosuse miinimumini. Lisatavaid neurogaase valiti, erinevalt paari aastakümne tagustest aegadest, suurima hoole ning ettevaatlikkusega, lähtudes vajadustest. Iseenesestmõistetavalt tegelesid sellega ülikud, kes nendest tänu hingamisfiltritele mõjutatud polnud. Keegi polnud meid välja valinud, me polnud end kuidagi tõestama pidanud, vaid me sündisime ülikuteks. Vereliin oli see, mis kandis privileegid meie isadelt meile ning meilt meie lastele. Asi polnudki selles, et me oleks nii võrreldamatult paremad olnud, kui mitte-ülikud. Me muutsime nemad lihtsalt endi utilitaristlikke ideid rakendades halvemaks.
No comments:
Post a Comment