Sa olid oma erilisuses ütlemata ebamuljetavaldav. Passiivne ja küüniline. Igav. Sa kergitasid oma vasakut kulmu ja mina enda paremat, vastastikused üleolevalt ükskõiksed muiged ja kergelt lõbustatud pilgud meie vahel hõljumas. Sind häiris, et ma sind ignoreerisin, kuid sa ei näidanud seda välja ning ignoreerisid mind vastu, mis omakorda mind häiris, kuid mida ma pingutusteta varjasin. Ma muigasin sind vaadates, sest mul oli sinust ükskõik ja sina muigasid, sest sul oli minust samuti ükskõik. Kuid me mõlemad olime intrigeeritud.
Me kohtusime ühel õhtul ning vahetasime jahedaid, näiliselt sõbralikke viisakusi. Sa küsisid ja mina vastasin ja sa kuulasid ja mina vaatasin sulle otsa ja me mõlemad mõistatasime teineteise mõtteid. Kui sa tol ööl minu maja ees seisatasid, jäid sa sinna pikemaks ja vaatasid mind uudishimulikult. Ning ma pean tunnistama, et ka mina olin uudishimulik. Ja me kohtusime uuesti ja uuesti, lugematuid kordi. Ma näitasin sulle elu ja naersin ja sa rääkisid mulle asjust, mis mind naerma ei ajanud ja ma usaldasin end sulle, kuni momendini, mil sa sellest kõigest kaugemale soovisid liikuda. Sa olid rahutu. Aga sa uskusid mind.
Suvi seisab nüüdseks meie vahel, aga sellest pole lugu. Ma armastan sind, ei rohkem ega vähem kui kedagi teist, kuivalt ja küüniliselt. Ma olen küpsenud, taas täiskasvanumaks saanud. Mul pole midagi selle vastu, kui see sinul kauem võtab ja kui me samasse punkti välja ei jõua. Ainuüksi mõte selle eeldamisest ajab mind naerma. Sina ja mina ei võrdu meiega. Mina olen mina ning sina ei tea, kes ma olen. Ja sina oled liialt kitsas, et sinusse tüdimatult süüvida. Ma soovin, et sa oleksid sama õnnelik kui mina, kallis. Kallis on sõna, mida ma sulle kunagi vastu ei öelnud. Ma armastan sind. Aga sa pole ainus, keda ma armastan.
Me kohtusime ühel õhtul ning vahetasime jahedaid, näiliselt sõbralikke viisakusi. Sa küsisid ja mina vastasin ja sa kuulasid ja mina vaatasin sulle otsa ja me mõlemad mõistatasime teineteise mõtteid. Kui sa tol ööl minu maja ees seisatasid, jäid sa sinna pikemaks ja vaatasid mind uudishimulikult. Ning ma pean tunnistama, et ka mina olin uudishimulik. Ja me kohtusime uuesti ja uuesti, lugematuid kordi. Ma näitasin sulle elu ja naersin ja sa rääkisid mulle asjust, mis mind naerma ei ajanud ja ma usaldasin end sulle, kuni momendini, mil sa sellest kõigest kaugemale soovisid liikuda. Sa olid rahutu. Aga sa uskusid mind.
Suvi seisab nüüdseks meie vahel, aga sellest pole lugu. Ma armastan sind, ei rohkem ega vähem kui kedagi teist, kuivalt ja küüniliselt. Ma olen küpsenud, taas täiskasvanumaks saanud. Mul pole midagi selle vastu, kui see sinul kauem võtab ja kui me samasse punkti välja ei jõua. Ainuüksi mõte selle eeldamisest ajab mind naerma. Sina ja mina ei võrdu meiega. Mina olen mina ning sina ei tea, kes ma olen. Ja sina oled liialt kitsas, et sinusse tüdimatult süüvida. Ma soovin, et sa oleksid sama õnnelik kui mina, kallis. Kallis on sõna, mida ma sulle kunagi vastu ei öelnud. Ma armastan sind. Aga sa pole ainus, keda ma armastan.
No comments:
Post a Comment