Lähiajaloo aktuaalsus seisneb üldistatult selles, et möödunud sajandi sündmused meie ühiskonda endiselt mõjutavad. Endistes idabloki riikides kajastub nii majanduses, poliitikas kui muudes sfäärides teravalt nn. Nõukogude mentaliteedi jäänuk – kinnisus. Paljud rahvast otseselt puudutavad otsused võetakse vastu suletud uste taga, misläbi võim demokraatiale mitteomasel moel kitsa grupi kätesse on koondunud. Sakslased tunnevad jätkuvalt südametunnistuspiinu natsionaalsotsialistliku ideoloogia lipu all korda saadetud tegude tõttu, ameeriklastes on sügavalt juurdunud kommunismivastasus – ilma tegeliku arusaamata, mida see endast kujutab. Me oleme see, mida me peegeldame, st. ühiskond mõjutab meid, kuid ka meie saame ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi kujundada. Mündil on kaks poolt, ajalool aga lõputult tahke, mille võtmes erinevaid sündmusi vaadelda. Seeläbi on aktuaalsus võrdlemisi subjektiivne omadus ning kui uurimistöö ei toetu populistlikele või lihtsalt üldise heakskiidu pälvinud arusaamadele, saab selle otstarbekuse paratamatult küsimärgi alla seada. Iga valitsus vaatleb ajalugu just selle nurga alt, mis parasjagu kasulikumaks osutub. Eesti liigpoliitiline – eriti arvestades riigi suurust – meediamaastik aitab vaid kaasa ajaloosündmuste ebaobjektiivsele käsitlemisele ning võimaldab sõnavabaduse kontseptsiooni uues valguses vaadelda: vabadus eneseväljenduseks, kus meediamonopolid – kui suurkontsernidest siinkohal üldse rääkida saab – tsenseerivad ja publitseerivad küllaltki üksmeelselt ja poliitilises võtmes ebapopulaarsed sõnavõtud laiema publikuni ei jõua.
Nüüd kipun ma suusatama. Piisab.
No comments:
Post a Comment