Asustatud saar...

...ehk Обитаемый остров

 
Sa kas armastad Strugatskite loomingut, ei mõista seda või elad mitte-nii-õndsas teadmatuses selle olemasolust. Fjodor Bondartšuk, varasemalt tuntud eelkõige ülihea filmi 9. rood ehk 9 POTA režissöörina, kahtlemata armastab, vastasel juhul poleks ta enda õlule võtnud pretensioonikat ülesannet Strugatskite samanimelist romaani kaadrisse jäädvustada. 

Hästi, näitlejate tegelaskujud jäid kahetsusväärselt keskpärasteks. Olgu, visuaalsed efektid polnud nn Hollywoodi tasemel. OK, tegevustikus puudus oodatud intensiivsus.
110 minutit seab teatavad piirangud. Näitlejad ja režissöör on tasemel. Mis siis juhtus?

Ma ei ütleks, et tegevusliin aeglane ja veniv olnuks, otse vastupidi. Oletan, et tegelaskujude sügavus sai kannatada just tegevuse edastamise nimel. Võimalik, et teist filmi vaadanuna on mulje terviklikum. Mida aga ütlema pean, on see, et visuaalselt pakkus see film mulle tõelist naudingut. IMDBs ja Postimehes ja muudes erudiitide kogukondades võivad ju haritud ja vähemharitud, toredad ja veel toredamad kriitikud kommenteerida, kui kohutavad visuaalsed efektid ikkagi olid ja kuidas 40 mln dollarit sellise filmi eest puhas priiskamine oli - oleks võinud ka kümme korda väiksema summaga hakkama saada. Mina seisan endiselt oma arvamuse juures: visuaalselt oli film hämmastavalt terviklik, kaameratöö (nurgad) üle nurisesin vaid paaris kohas ja mis puutus efektidesse, siis mina jäin rahule.

Kriitikute jaoks tekib aga küsimus, mis eesmärgiga film lõpuks tehti? Kui loodeti luua nn blockbuster, siis võinuks ju kogu raha efektide ja actioni alla panna; kui eesmärk oli aga Strugatskite Sarakši edastamine, oleks võinud dialoogidele palju enam rõhku pöörata ja visuaalset vähemaks jätta. Tundub, et režissöör tahtis filmiga saavutada mitmekülgset edu ning nii juhtuski, et paljude arvates pole ei liha ega kala. Isikliku lõpphinnangu annaksin siiski teise osa vaatamise järgselt, kuna ennustamist ei harrasta. Asi, mis väärib eraldi mainimist: massistseenid olid väga mõjusad ning võimsad ja jäin nendega ülimalt rahule. Give it a shot.

Küllalt filmist, raamat on veel parem. V-b mingi hetk annan põgusa ülevaate Strugatskitest, aga selleks pean eraldi aega võtma. Igatahes, soovitan soojalt erinevate teostega tutvuda. Tõlgitud nii eesti kui inglise keelde ja kättesaadavad vastavalt raamatukogust või internetist.

Austria was great!

Introducing you the wonderful Lilja Bloom, Marcus' muse, featured on his track "Shine" from Seven and Storm.

Kudos for the amazing weeks goes to Marcus. The mountains were superb and we loved it! Hope to see you again soon and waiting for new releases.

Vastu hommikut

- Tarkusehammas
  tegi klõks
  ja Priidu käest
  käis läbi nõks
  NÜÜD olen nutikam!
  Oh, võluv mees, mind jumaldad!
  Ja mina küütlen,
  vot kus lugu!

- Üksainus puusanõks -
  sa lähed pöördesse.
  Ma sulle silma teen ning
  väitsa vööle riputan, sest
  kus sa ikka ilma pussita
  lähed linnapadrikus?

- Minu meta.
  Metamaailm.
  Metamõtted.
  Kõik keerleb, nii valge!
  Sa lõhnad meeldivalt,
  luba, veel kord nuusutan!
  Oh meta.
  Mind ennast asendad.
  Merci!
  Läheks hetkeks rongi alla?
  Oh kuis teravmeelne härra!

Teema päevakorralisuse põhjendus

Lähiajaloo aktuaalsus seisneb üldistatult selles, et möödunud sajandi sündmused meie ühiskonda endiselt mõjutavad. Endistes idabloki riikides kajastub nii majanduses, poliitikas kui muudes sfäärides teravalt nn. Nõukogude mentaliteedi jäänuk – kinnisus. Paljud rahvast otseselt puudutavad otsused võetakse vastu suletud uste taga, misläbi võim demokraatiale mitteomasel moel kitsa grupi kätesse on koondunud. Sakslased tunnevad jätkuvalt südametunnistuspiinu natsionaalsotsialistliku ideoloogia lipu all korda saadetud tegude tõttu, ameeriklastes on sügavalt juurdunud kommunismivastasus – ilma tegeliku arusaamata, mida see endast kujutab. Me oleme see, mida me peegeldame, st. ühiskond mõjutab meid, kuid ka meie saame ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi kujundada. Mündil on kaks poolt, ajalool aga lõputult tahke, mille võtmes erinevaid sündmusi vaadelda. Seeläbi on aktuaalsus võrdlemisi subjektiivne omadus ning kui uurimistöö ei toetu populistlikele või lihtsalt üldise heakskiidu pälvinud arusaamadele, saab selle otstarbekuse paratamatult küsimärgi alla seada. Iga valitsus vaatleb ajalugu just selle nurga alt, mis parasjagu kasulikumaks osutub. Eesti liigpoliitiline – eriti arvestades riigi suurust – meediamaastik aitab vaid kaasa ajaloosündmuste ebaobjektiivsele käsitlemisele ning võimaldab sõnavabaduse kontseptsiooni uues valguses vaadelda: vabadus eneseväljenduseks, kus meediamonopolid – kui suurkontsernidest siinkohal üldse rääkida saab – tsenseerivad ja publitseerivad küllaltki üksmeelselt ja poliitilises võtmes ebapopulaarsed sõnavõtud laiema publikuni ei jõua.

Nüüd kipun ma suusatama. Piisab.