Siiralt

Sa olid oma erilisuses ütlemata ebamuljetavaldav. Passiivne ja küüniline. Igav. Sa kergitasid oma vasakut kulmu ja mina enda paremat, vastastikused üleolevalt ükskõiksed muiged ja kergelt lõbustatud pilgud meie vahel hõljumas. Sind häiris, et ma sind ignoreerisin, kuid sa ei näidanud seda välja ning ignoreerisid mind vastu, mis omakorda mind häiris, kuid mida ma pingutusteta varjasin. Ma muigasin sind vaadates, sest mul oli sinust ükskõik ja sina muigasid, sest sul oli minust samuti ükskõik. Kuid me mõlemad olime intrigeeritud.
Me kohtusime ühel õhtul ning vahetasime jahedaid, näiliselt sõbralikke viisakusi. Sa küsisid ja mina vastasin ja sa kuulasid ja mina vaatasin sulle otsa ja me mõlemad mõistatasime teineteise mõtteid. Kui sa tol ööl minu maja ees seisatasid, jäid sa sinna pikemaks ja vaatasid mind uudishimulikult. Ning ma pean tunnistama, et ka mina olin uudishimulik. Ja me kohtusime uuesti ja uuesti, lugematuid kordi. Ma näitasin sulle elu ja naersin ja sa rääkisid mulle asjust, mis mind naerma ei ajanud ja ma usaldasin end sulle, kuni momendini, mil sa sellest kõigest kaugemale soovisid liikuda. Sa olid rahutu. Aga sa uskusid mind.
Suvi seisab nüüdseks meie vahel, aga sellest pole lugu. Ma armastan sind, ei rohkem ega vähem kui kedagi teist, kuivalt ja küüniliselt. Ma olen küpsenud, taas täiskasvanumaks saanud. Mul pole midagi selle vastu, kui see sinul kauem võtab ja kui me samasse punkti välja ei jõua. Ainuüksi mõte selle eeldamisest ajab mind naerma. Sina ja mina ei võrdu meiega. Mina olen mina ning sina ei tea, kes ma olen. Ja sina oled liialt kitsas, et sinusse tüdimatult süüvida. Ma soovin, et sa oleksid sama õnnelik kui mina, kallis. Kallis on sõna, mida ma sulle kunagi vastu ei öelnud. Ma armastan sind. Aga sa pole ainus, keda ma armastan.

Miski, mille lõpetada soovin

Sügis tungis üle tühermaa, sosistas läbi hüljatud hoonete ammu purunenud aknaklaaside, sahises üksikute kõrgustesse küündivate puude ladvus. Iga ööga muutusid tähed aina selgemaks ja kirkamaks. Vahest, rahuperioodidel, kui vaikus mu kõrvadele liialt haiget tegema hakkas ning mu veri tegevusetusest aegamööda soontes tarretuvat tundus, leidsin ma nende vaatamisest lohutust. Nad olid vanemad – palju vanemad – kui mina, võib-olla neid polnudki enam selleks hetkeks, kui nende valgus minuni jõudis, olemas. Võib-olla.

Me ei vaadanud neid kunagi koos, muuseas. Kevadel haihtusid nad nii märkamatult, et alles suvel öisesse taevasse vaadates mõistsin, et nad on läinud. Ja selleks ajaks, kui sügis lähenema hakkas ning tähed endaga tagasi tõi, olid meie hüvastijätud ja tervitused muutunud raugeks ja külmaks. Tähistaevas ei ole loodud selleks, et kaks rauget ja külma eksinut koos selle all istudes teineteisest mööda räägiksid. Ja kui üks neist polegi eksinud, vaid teab täpselt, kuhu ta minna tahab, on teine seda siiski, kui nad koos on. Ja võib-olla, et üks neist on raugem ja külmem ja teine eksinum, kuid koos tähti vaadata on neil sellegipoolest kohatu.

Ma seisin keset tühjust ja hüljatust ning hingasin tuulde sinu nime, teades, et see eales sinuni ei jõua. Need hetked tõid kummalist kergendust, kuigi ma juba ammu meist mõtlemast lakanud olin. Kuid see ei takistanud mind mõtlemast sinust. Ma vaatasin loojuva päikese punakat valgust, puude pikki varje ning lehti, mis peagi kolletuma pidid ja tõmbasin kopsudesse vabadust. Vabadust ning ohtu. Õhk, mida me Linnas hingasime, oli koostiselt täiesti tavaline: 78,084% lämmastikku, 20,946% hapnikku, 0,934% argooni, 0,038% süsihappegaasi ning vaevumärgatavates kogustes muid gaase. Ainult, et muude gaaside alla kuulusid lisaks neoonile, heeliumile, metaanile ja vesinikule ka erinevad keeruka ehitusega närvisüsteemi mõjutavad gaasid. Loomulikult ei teadnud keegi peale ülikute õhus (ja vees ja toidus) olevatest lisanditest midagi ning kui keegi aimaski, viis nende lisandite organismi sattumine kahtluste ning iseseisva agressiivsuse tekke tõenäosuse miinimumini. Lisatavaid neurogaase valiti, erinevalt paari aastakümne tagustest aegadest, suurima hoole ning ettevaatlikkusega, lähtudes vajadustest. Iseenesestmõistetavalt tegelesid sellega ülikud, kes nendest tänu hingamisfiltritele mõjutatud polnud. Keegi polnud meid välja valinud, me polnud end kuidagi tõestama pidanud, vaid me sündisime ülikuteks. Vereliin oli see, mis kandis privileegid meie isadelt meile ning meilt meie lastele. Asi polnudki selles, et me oleks nii võrreldamatult paremad olnud, kui mitte-ülikud. Me muutsime nemad lihtsalt endi utilitaristlikke ideid rakendades halvemaks.

Täitsa sinu tarbeks

- Iga öö kui tuled on kustus
  ja padi on rohkem mu pea sees kui all,
  näen ma und imedemaast,
  kus kõik mu unelmad täituvad.
  Meie imedemaast sinu ja minuga
  üksiku pilve peal, mitte nii üksinda.