Uurimistöö teemat valides olin kahevahel: kas kirjutada Eesti šanssidest Nõukogude Liidu okupatsioonile vastu seista või uurida sama okupatsiooni põhjustatud negatiivseid muutusi eesti ühiskonnas. Lõpuks langetasin otsuse viimase teema kasuks, kuna leidsin selle kohta suuremal määral faktipõhist materjali ning ei pea piirduma enamjaolt spekulatsioonidega. Oma töös püüan tõestada, et NSV Liidu (edaspidi N Liit) okupatsiooni mõjud Eestile olid läbi ajaloo drastiliseimad.
1939. aasta kevadel leidid Moskvas aset läbirääkimised N Liidu, Inglismaa ning Prantsusmaa vahel eesmärgiga sõlmida tugev kolmepoolne liit saamaks Saksamaad kahe rinde vahele. Läbirääkimistel domineeris usaldamatus, kuna N Liidu valitsus kahtlustas, et lääneriikide sihiks on kohustustest ning kokkulepetest kõrvalehoidmine ja vene julgeoleku ohtu seadmine, Lääne riigitegelased polnud samuti vastaspoole motiivides veendunud. Kuigi aeganõudvate kõneluste käigus jõuti mitmete kompromissideni, peatas N Liidu juhtkond läbirääkimised lääneriikidega ning, tehes 180-kraadise pöörde, tihendas kontakte Saksamaa valitsusega, saanud välisminister Joachim von Ribbentropilt kinnitust, et Saksamaal pole N Liidu suhtes mingeid pretensioone ega kavatsust agressiooniks. 23. augustil saabus Ribbentrop Moskvasse ning alustati läbirääkimisi sõlmimaks mittekallaletungilepingut. Selle punktide moodustamisel koostati ka salaprotokoll, milles jagati ära huvisfäärid. Molotov polnud nõus Ribbentropi algse pakkumisega mis hõlmas Daugavast põhja jäävat ala Balti riikidest ning nõudis tervet Lätit. Hitler andis telegrammi vahendusel Läti loovutamiseks oma nõusoleku ja Molotov-Ribbentropi paktina tuntud leping leidis kinnitust 24. augusti esimestel tundidel (protokolli kirjutati kuupäevaks 23.). Salaprotokolli tulemusena kuulusid N Liidu huvisfääri Soome, Eesti, Läti, Bessaraabia, pool Poolast ning hiljem ka Leedu.
Eesti Vabariigi valitsus sai üsna peatselt teada, et Moskvas aset leidnud läbirääkimised puudutasid ka Eestit, kuid on arvata, et N Liidu huvisfääri kuulumist ei tõlgendatud esialgu reaalse ohuna – vastasel juhul olnuks septembris võimalik riiki tugevamalt kindlustada. II ilmasõja alates 1. septembril kuulutas Eesti end erapooletuks. Sõjategevuse tõttu oli kaubavahetus Lääne-Euroopaga häiritud ning Eesti soovis Venemaaga uue kaubanduslepingu sõlmida, tarnimaks vajalikke tooraineid ja kütust. Molotov kasutas Poola allveelaev Orzeli põgenemist Eesti vetest ettekäändena esitamaks nõuet paigutada Eestisse N Liidu mere- ja õhujõud. Eesti delegatsioon suutis küll algselt plaanitud sissetoodava väe arvu vähendada, kuid Stalini ähvarduste tõttu oldi sunnitud sisulise okupatsiooniga nõustuma. Loodeti, et lepet ei rikuta ning Eesti jääb sõjategevusest kõrvale. Otsustati kahe lennuvälja rajamine ning N Liidu vägede paigutus Eesti aladel. Rahva seas tekitas ärevust enam kui 11000 baltisakslase lahkumine Saksamaale ning muutuvad ajad tõid kaasa valitsuse vahetumise. Eestimaa pinnale toodi 25000 sõdurit, üle 350 tanki ning 240 sõjalennukit. Valitsus keelas eestlastel väljarände ning takistas välismaal esinduste loomist. Ka Läti ning Leedu sõlmisid N Liiduga analoogsed paktid – oli alanud nn baasideajastu. 1940. aasta kevadel esitasid N Liidu eestkõnelejad baaside laiendamiseks uusi nõudmisi mis teravdas vahekorda Eesti võimudega aina rohkem. Sõja jätkumise tõttu saabusid ka majandusraskused ning osa elanikkonna rahulolematus valitsusega suurenes. Kommunistid hakkasid endale maad kindlustama. Juunis esitas N Liit Eestile ultimaatumi: lubada liiduväed riigi pinnale või saada süüdistatud pakti rikkumises. Kuna sõjaline vastupanu ei tulnud kõne allagi, võeti ultimaatum vastu ning punaväed okupeerisid Eesti. 21. juunil toimus Andrei Ždanovi algatusel riigipööre ning alustati ametnike vallandamist ministeeriumides, sõjaväes ja politseid, asendades neid kommunistidega. Endine riigipea Konstantin Päts, allkirjastanud järgneva kuu aja jooksul Johannes Varese valitsuse ametissemääramise, mitmed uued dekreedid ning enda lahkumiskäskkirja, küüditati 30. juulil koos perekonnaga Ufasse. EKP tegevus muudeti seaduslikuks. Riigikogu saadeti laiali ning kuulutati välja Riigivolikogu valimised, kus Eesti Töötava Rahva Liit (ühtne töölisorganisatsioonide valimisblokk) sai 92,8% valimistel osalenute häältest. Rahva seas levis koos lugudega arreteerimistest kindlusetustunne ning meedias ilmusid üleskutsed ühineda N Liiduga. Valitsus alustas suuremate tööstuste ja pankade natsionaliseerimist ning ettevalmistusi maareformiks. 6. augustil N Liidu Ülemnõukogu istungil otsustati Eesti liita N Liidu koosseisu.
