Professor Cedrik von Westvillup sügas hajameelselt lõuga ning kibrutas kulme, kui üksik kärbes ta otsaesisele ebamugavalt lähedale tiirles. Ta oli saabunud pool tundi varem, et oma põhjalikult läbimõeldud kõnet peas korrata ning veel kiirelt einestada. Ettekandja oli talle väitnud, et neil midagi peale kartuli maitset imiteerivate lisanditega roogade polevat ning mees oli sunnitud leppima klaasitäie piimaga. Ta turtsatas endamisi. Oli see ametimees ikka koha valinud! Justnagu tema nöökimiseks. Cedrik ohkas ning kummutas piimaklaasi tilgatumaks, nihutas end rahutuks tegevalt mugavas toolis veidi paremale ning kõigutas üle põlve visatud vasemat jalga. Järsku kuulis ta enda kõrval köhatust ning mahlakas bariton sõnas: „Professor von Westvillup, ma oletan?”
Cedrik lõi pilgu üles ning kibrutas taas kulme. Ta ees seisis 40-ndates aastates peene triibuga ülikonda riietatud kiilaspäine härrasmees, vasakus käes noobel jalutuskepp ning parem tervituseks ette sirutatud. Cedrik köhatas omakorda ning tõusis püsti, et viisakusele vastata. Tema ehmatuseks raputas mees – arvatavasti põllumajandusnõunik – joviaalselt tema kätt ning kummardas siis põgusalt, ent hoogsalt. Enne kui ta vastata jõudis, jätkas mees: „Kui te oleksite nii lahked ja järgneksite minule, palun.” Ta surus vaatemängu uudishimuga jälginud lähenevale keskealisele ettekandjale pihku mingi paberitüki, mida vaadates viimane silmad ümmarguseks ajas ning kenasti kniksu tegi. Cedrik jõudis vaevu nõusoleku märgiks noogutada, kui mees tal kindlalt käsivarrest haaras ning ta kärmelt kohvikust välja suunas. „Ekstsentrik,” mõlgutas Cedrik omaette.
