Asustatud saar...

...ehk Обитаемый остров

 
Sa kas armastad Strugatskite loomingut, ei mõista seda või elad mitte-nii-õndsas teadmatuses selle olemasolust. Fjodor Bondartšuk, varasemalt tuntud eelkõige ülihea filmi 9. rood ehk 9 POTA režissöörina, kahtlemata armastab, vastasel juhul poleks ta enda õlule võtnud pretensioonikat ülesannet Strugatskite samanimelist romaani kaadrisse jäädvustada. 

Hästi, näitlejate tegelaskujud jäid kahetsusväärselt keskpärasteks. Olgu, visuaalsed efektid polnud nn Hollywoodi tasemel. OK, tegevustikus puudus oodatud intensiivsus.
110 minutit seab teatavad piirangud. Näitlejad ja režissöör on tasemel. Mis siis juhtus?

Ma ei ütleks, et tegevusliin aeglane ja veniv olnuks, otse vastupidi. Oletan, et tegelaskujude sügavus sai kannatada just tegevuse edastamise nimel. Võimalik, et teist filmi vaadanuna on mulje terviklikum. Mida aga ütlema pean, on see, et visuaalselt pakkus see film mulle tõelist naudingut. IMDBs ja Postimehes ja muudes erudiitide kogukondades võivad ju haritud ja vähemharitud, toredad ja veel toredamad kriitikud kommenteerida, kui kohutavad visuaalsed efektid ikkagi olid ja kuidas 40 mln dollarit sellise filmi eest puhas priiskamine oli - oleks võinud ka kümme korda väiksema summaga hakkama saada. Mina seisan endiselt oma arvamuse juures: visuaalselt oli film hämmastavalt terviklik, kaameratöö (nurgad) üle nurisesin vaid paaris kohas ja mis puutus efektidesse, siis mina jäin rahule.

Kriitikute jaoks tekib aga küsimus, mis eesmärgiga film lõpuks tehti? Kui loodeti luua nn blockbuster, siis võinuks ju kogu raha efektide ja actioni alla panna; kui eesmärk oli aga Strugatskite Sarakši edastamine, oleks võinud dialoogidele palju enam rõhku pöörata ja visuaalset vähemaks jätta. Tundub, et režissöör tahtis filmiga saavutada mitmekülgset edu ning nii juhtuski, et paljude arvates pole ei liha ega kala. Isikliku lõpphinnangu annaksin siiski teise osa vaatamise järgselt, kuna ennustamist ei harrasta. Asi, mis väärib eraldi mainimist: massistseenid olid väga mõjusad ning võimsad ja jäin nendega ülimalt rahule. Give it a shot.

Küllalt filmist, raamat on veel parem. V-b mingi hetk annan põgusa ülevaate Strugatskitest, aga selleks pean eraldi aega võtma. Igatahes, soovitan soojalt erinevate teostega tutvuda. Tõlgitud nii eesti kui inglise keelde ja kättesaadavad vastavalt raamatukogust või internetist.

Austria was great!

Introducing you the wonderful Lilja Bloom, Marcus' muse, featured on his track "Shine" from Seven and Storm.

Kudos for the amazing weeks goes to Marcus. The mountains were superb and we loved it! Hope to see you again soon and waiting for new releases.

Vastu hommikut

- Tarkusehammas
  tegi klõks
  ja Priidu käest
  käis läbi nõks
  NÜÜD olen nutikam!
  Oh, võluv mees, mind jumaldad!
  Ja mina küütlen,
  vot kus lugu!

- Üksainus puusanõks -
  sa lähed pöördesse.
  Ma sulle silma teen ning
  väitsa vööle riputan, sest
  kus sa ikka ilma pussita
  lähed linnapadrikus?

- Minu meta.
  Metamaailm.
  Metamõtted.
  Kõik keerleb, nii valge!
  Sa lõhnad meeldivalt,
  luba, veel kord nuusutan!
  Oh meta.
  Mind ennast asendad.
  Merci!
  Läheks hetkeks rongi alla?
  Oh kuis teravmeelne härra!

Teema päevakorralisuse põhjendus

Lähiajaloo aktuaalsus seisneb üldistatult selles, et möödunud sajandi sündmused meie ühiskonda endiselt mõjutavad. Endistes idabloki riikides kajastub nii majanduses, poliitikas kui muudes sfäärides teravalt nn. Nõukogude mentaliteedi jäänuk – kinnisus. Paljud rahvast otseselt puudutavad otsused võetakse vastu suletud uste taga, misläbi võim demokraatiale mitteomasel moel kitsa grupi kätesse on koondunud. Sakslased tunnevad jätkuvalt südametunnistuspiinu natsionaalsotsialistliku ideoloogia lipu all korda saadetud tegude tõttu, ameeriklastes on sügavalt juurdunud kommunismivastasus – ilma tegeliku arusaamata, mida see endast kujutab. Me oleme see, mida me peegeldame, st. ühiskond mõjutab meid, kuid ka meie saame ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi kujundada. Mündil on kaks poolt, ajalool aga lõputult tahke, mille võtmes erinevaid sündmusi vaadelda. Seeläbi on aktuaalsus võrdlemisi subjektiivne omadus ning kui uurimistöö ei toetu populistlikele või lihtsalt üldise heakskiidu pälvinud arusaamadele, saab selle otstarbekuse paratamatult küsimärgi alla seada. Iga valitsus vaatleb ajalugu just selle nurga alt, mis parasjagu kasulikumaks osutub. Eesti liigpoliitiline – eriti arvestades riigi suurust – meediamaastik aitab vaid kaasa ajaloosündmuste ebaobjektiivsele käsitlemisele ning võimaldab sõnavabaduse kontseptsiooni uues valguses vaadelda: vabadus eneseväljenduseks, kus meediamonopolid – kui suurkontsernidest siinkohal üldse rääkida saab – tsenseerivad ja publitseerivad küllaltki üksmeelselt ja poliitilises võtmes ebapopulaarsed sõnavõtud laiema publikuni ei jõua.

Nüüd kipun ma suusatama. Piisab.

He's awesome and so is Dexter

- Maailma katki võiks
  klaasikildudega loopida.
  Kitkuda-katkuda, sakutada.
  Ehk roosigi pakkuda?
  Kallistada, armastada,
  siis hüljata.
  Nii on efektiivsem.

Our advertures in Bern, 1

Joel and I arrived to Savoy late in the evening. The check-in was quick and painless, 10 minutes later we had already showered and were able to collapse into our bed. We fell asleep soon after, too tired to unpack, too unconcerned with what was going to happen the day after.

Today I woke up as early as usually and got the chance to examine our surroundings. I made a mental note to avoid staying in Savoy hotels in the future, if possible. Not that there was something awfully awry with the room, hotel or service but the whole interior kept screaming for "over the top". Way too totally kitsch. There are two things that speak in Savoy's favour, though: the perfect location and a spacious and cool bathroom. [As a side remark: bathrooms really matter because on most days they're the only place at home (or wherever I might be staying) besides the bed where I spend more than a few minutes.] When I had showered and washed-dried my hair it was already a few minutes past 8 AM. Joel was still sleeping - which was totally fine with me - and I decided to take a little walk. A bit more concerning the perfect location - on the right there was the Hauptbahnhof, one of Moye's father's department stores lay straight ahead and I only needed to dodge around the left corner to find myself standing in front of Starbucks. All my friends know me as a passionate coffee lover but I'm even more passionate about Starbucks. It's all still a great mystery but there's just something about that atmosphere and interior. I don't really like all those special flavoured frappuccinos and macchiatos etc. because I like my coffee unsweetened and ain't that into whipped cream but the latte and cappuccino there are just my things. And, in case I wish to experience a bit less conventional taste, I can always ask them to skip the whipped cream - luckily.

So, I stepped in and waited until it was my turn to order. I always order grande. I decided to take two to go - the other one for Joel, figuring I might as well wake him up and take my morning walk with him. He was rather eager to join me because we only have two days of possible sightseeing and playtime before his appointments would start on Monday. We spent the whole day walking around in the city to make sure I would know my way around alone, went shopping as expected and among clothes and other stuff we also bought a memory chip for my phone - which has a really lousy camera, I must say. We dined at Zähringer, one of these oh-how-very swank restaurants (that might not even look as posh as the prices suggest) where the waiters tend to act as if they were royalties themselves unless you put an end to it right at the beginning. Which we did, so the service was totally agreeable and we do recommend it to people who know what they want and how to get it.
Afterwards we took an evening walk along Aare :) Right now we're back at Savoy and preparing ourselves for a night out in Dead End, sort of a private club with mostly electronic music.

Whispering Wind