I did it!

So, finally it's done. I wrote the aptitude test to Oxford Physics. I actually didn't think it to be as easy as it was. Yes, I expected something worse :D In any case I think I did just fine and passed the 50% landmark. Now I just have to sit and wait for the next 4 weeks or something like that until they start sending out the interview invitations. The long wait is really frustrating but not nearly as frustrating as the fact that I'm unable to attend next year. Bleh. Well, at least I'll know whether to consider myself Oxford-material or not :)

To any of you who have yet to find out - I decided to put it on hold because I really need to consider a few things and I can't just jump into something of that big importance as a contract with some research facility/company that's going to bind me to them for several years. So I'm going to take International Relations in Tallinn University of Technology. I know, Marit is going to be a Bachelor of International Relations sounds kind of weird to me as well.. But it's probably the only thing that accounts as a tolerable choice for me in Estonia. I'd never-ever study a science here, it'd just be a waste.

I know I'm being rather brief here but I'll get to detailed explanations some time soon. I've got a few things to take care of first, though. So I'd expect an update in a few weeks time or so.

Remembering all that has been

Introducing you the superb Kieran Hebden, best known for his electronic solo project Four Tet :) Thanks for the coolest moments in London :)

I've listened to electronic music for ages already and I've seen a lot of it but Four Tet is something really special. Kudos to Kieran for creating such amazing pieces!

Craig Ferguson...

...on workspace jealousy and the juicy role of Fisherman no. 1

Siiralt

Sa olid oma erilisuses ütlemata ebamuljetavaldav. Passiivne ja küüniline. Igav. Sa kergitasid oma vasakut kulmu ja mina enda paremat, vastastikused üleolevalt ükskõiksed muiged ja kergelt lõbustatud pilgud meie vahel hõljumas. Sind häiris, et ma sind ignoreerisin, kuid sa ei näidanud seda välja ning ignoreerisid mind vastu, mis omakorda mind häiris, kuid mida ma pingutusteta varjasin. Ma muigasin sind vaadates, sest mul oli sinust ükskõik ja sina muigasid, sest sul oli minust samuti ükskõik. Kuid me mõlemad olime intrigeeritud.
Me kohtusime ühel õhtul ning vahetasime jahedaid, näiliselt sõbralikke viisakusi. Sa küsisid ja mina vastasin ja sa kuulasid ja mina vaatasin sulle otsa ja me mõlemad mõistatasime teineteise mõtteid. Kui sa tol ööl minu maja ees seisatasid, jäid sa sinna pikemaks ja vaatasid mind uudishimulikult. Ning ma pean tunnistama, et ka mina olin uudishimulik. Ja me kohtusime uuesti ja uuesti, lugematuid kordi. Ma näitasin sulle elu ja naersin ja sa rääkisid mulle asjust, mis mind naerma ei ajanud ja ma usaldasin end sulle, kuni momendini, mil sa sellest kõigest kaugemale soovisid liikuda. Sa olid rahutu. Aga sa uskusid mind.
Suvi seisab nüüdseks meie vahel, aga sellest pole lugu. Ma armastan sind, ei rohkem ega vähem kui kedagi teist, kuivalt ja küüniliselt. Ma olen küpsenud, taas täiskasvanumaks saanud. Mul pole midagi selle vastu, kui see sinul kauem võtab ja kui me samasse punkti välja ei jõua. Ainuüksi mõte selle eeldamisest ajab mind naerma. Sina ja mina ei võrdu meiega. Mina olen mina ning sina ei tea, kes ma olen. Ja sina oled liialt kitsas, et sinusse tüdimatult süüvida. Ma soovin, et sa oleksid sama õnnelik kui mina, kallis. Kallis on sõna, mida ma sulle kunagi vastu ei öelnud. Ma armastan sind. Aga sa pole ainus, keda ma armastan.

Miski, mille lõpetada soovin

Sügis tungis üle tühermaa, sosistas läbi hüljatud hoonete ammu purunenud aknaklaaside, sahises üksikute kõrgustesse küündivate puude ladvus. Iga ööga muutusid tähed aina selgemaks ja kirkamaks. Vahest, rahuperioodidel, kui vaikus mu kõrvadele liialt haiget tegema hakkas ning mu veri tegevusetusest aegamööda soontes tarretuvat tundus, leidsin ma nende vaatamisest lohutust. Nad olid vanemad – palju vanemad – kui mina, võib-olla neid polnudki enam selleks hetkeks, kui nende valgus minuni jõudis, olemas. Võib-olla.

Me ei vaadanud neid kunagi koos, muuseas. Kevadel haihtusid nad nii märkamatult, et alles suvel öisesse taevasse vaadates mõistsin, et nad on läinud. Ja selleks ajaks, kui sügis lähenema hakkas ning tähed endaga tagasi tõi, olid meie hüvastijätud ja tervitused muutunud raugeks ja külmaks. Tähistaevas ei ole loodud selleks, et kaks rauget ja külma eksinut koos selle all istudes teineteisest mööda räägiksid. Ja kui üks neist polegi eksinud, vaid teab täpselt, kuhu ta minna tahab, on teine seda siiski, kui nad koos on. Ja võib-olla, et üks neist on raugem ja külmem ja teine eksinum, kuid koos tähti vaadata on neil sellegipoolest kohatu.

Ma seisin keset tühjust ja hüljatust ning hingasin tuulde sinu nime, teades, et see eales sinuni ei jõua. Need hetked tõid kummalist kergendust, kuigi ma juba ammu meist mõtlemast lakanud olin. Kuid see ei takistanud mind mõtlemast sinust. Ma vaatasin loojuva päikese punakat valgust, puude pikki varje ning lehti, mis peagi kolletuma pidid ja tõmbasin kopsudesse vabadust. Vabadust ning ohtu. Õhk, mida me Linnas hingasime, oli koostiselt täiesti tavaline: 78,084% lämmastikku, 20,946% hapnikku, 0,934% argooni, 0,038% süsihappegaasi ning vaevumärgatavates kogustes muid gaase. Ainult, et muude gaaside alla kuulusid lisaks neoonile, heeliumile, metaanile ja vesinikule ka erinevad keeruka ehitusega närvisüsteemi mõjutavad gaasid. Loomulikult ei teadnud keegi peale ülikute õhus (ja vees ja toidus) olevatest lisanditest midagi ning kui keegi aimaski, viis nende lisandite organismi sattumine kahtluste ning iseseisva agressiivsuse tekke tõenäosuse miinimumini. Lisatavaid neurogaase valiti, erinevalt paari aastakümne tagustest aegadest, suurima hoole ning ettevaatlikkusega, lähtudes vajadustest. Iseenesestmõistetavalt tegelesid sellega ülikud, kes nendest tänu hingamisfiltritele mõjutatud polnud. Keegi polnud meid välja valinud, me polnud end kuidagi tõestama pidanud, vaid me sündisime ülikuteks. Vereliin oli see, mis kandis privileegid meie isadelt meile ning meilt meie lastele. Asi polnudki selles, et me oleks nii võrreldamatult paremad olnud, kui mitte-ülikud. Me muutsime nemad lihtsalt endi utilitaristlikke ideid rakendades halvemaks.

Täitsa sinu tarbeks

- Iga öö kui tuled on kustus
  ja padi on rohkem mu pea sees kui all,
  näen ma und imedemaast,
  kus kõik mu unelmad täituvad.
  Meie imedemaast sinu ja minuga
  üksiku pilve peal, mitte nii üksinda.

A possibility

  

Tähtis päev

Professor Cedrik von Westvillup sügas hajameelselt lõuga ning kibrutas kulme, kui üksik kärbes ta otsaesisele ebamugavalt lähedale tiirles. Ta oli saabunud pool tundi varem, et oma põhjalikult läbimõeldud kõnet peas korrata ning veel kiirelt einestada. Ettekandja oli talle väitnud, et neil midagi peale kartuli maitset imiteerivate lisanditega roogade polevat ning mees oli sunnitud leppima klaasitäie piimaga. Ta turtsatas endamisi. Oli see ametimees ikka koha valinud! Justnagu tema nöökimiseks. Cedrik ohkas ning kummutas piimaklaasi tilgatumaks, nihutas end rahutuks tegevalt mugavas toolis veidi paremale ning kõigutas üle põlve visatud vasemat jalga. Järsku kuulis ta enda kõrval köhatust ning mahlakas bariton sõnas: „Professor von Westvillup, ma oletan?”

Cedrik lõi pilgu üles ning kibrutas taas kulme. Ta ees seisis 40-ndates aastates peene triibuga ülikonda riietatud kiilaspäine härrasmees, vasakus käes noobel jalutuskepp ning parem tervituseks ette sirutatud. Cedrik köhatas omakorda ning tõusis püsti, et viisakusele vastata. Tema ehmatuseks raputas mees – arvatavasti põllumajandusnõunik – joviaalselt tema kätt ning kummardas siis põgusalt, ent hoogsalt. Enne kui ta vastata jõudis, jätkas mees: „Kui te oleksite nii lahked ja järgneksite minule, palun.” Ta surus vaatemängu uudishimuga jälginud lähenevale keskealisele ettekandjale pihku mingi paberitüki, mida vaadates viimane silmad ümmarguseks ajas ning kenasti kniksu tegi. Cedrik jõudis vaevu nõusoleku märgiks noogutada, kui mees tal kindlalt käsivarrest haaras ning ta kärmelt kohvikust välja suunas. „Ekstsentrik,” mõlgutas Cedrik omaette.